Eesti toit maitses Kopenhaagenis hästi

Festival Copenhagen Cooking on suurim toiduga seotud üritus Põhjamaades. Korraldati teda sellel aastal kuuendat korda ning kestis kümme päeva järjest.

Festival oli väga mitmekülgne. Kaasa lõid nii parimad gurmeerestoranid, kui ka kõige lihtsamat kohalikku toitu pakkuvad söögikohad. Kõiki osalejaid ühendas lugupidamine hea toidu vastu ning soov areneda edasi.

Esimest korda osalenud Eesti restoranid said tunda suurürituse äärmusi. Restoran Ribe osales ühel päeval toidutänaval Taste the World (pildil), mis oli kogu festivali küllap kõige rahvarohkem. Restoran MEKK aga sai vastupidiseid kogemusi festivali ühest kõige kammerlikumast üritusest.

Tegelikult ei olnud kitsas käes mitte ainult restoranitänavale pääsemisega, vaid üldse kogu alal ringiliikumisega. Ning tuleb tunnistada, et terve territooriumi küllap kõige raskemini läbitav osa oli just meie restorani Ribe juures.

Kohe esimestest minutitest tekkis Eesti räimeleiva ning etnoburgeri ihaldajatest suur summ, mis ei hajunud enne, kui viimanegi toiduraas oli läinud kaubaks. Näha hea toiduga hellitatud taanlasi kannatlikult oma järge ootamas (aga oodata tuli oma pool tundi), oli päris üllatav.

Eriliseks lemmikuks kujunes suitsuse lambalihakotletiga etnoburger. Iga tunniga läksid Ribe meeste näod järjest murelikumaks. Kui ahju läksid viimase kotletid, oli vaevalt pool ürituse ajast alles möödas. Ja kolm viimast tundi oligi lett päris tühi.

Olud sundisid toitu valmistama ja välja andma palju kiiremini, kui Tallinnas kõike läbi proovides eeldati. Aga kvaliteedis järeleandmisi ei tehtud. Toit maitses ühtemoodi hästi. 

Maailma sai sellel üritusel maitsta sõna otseses mõttes. Esindatud köögid olid seinast seina. Ribe tõestas veenvalt, et Eesti on „väga maitsev” maa!

Samal ajal, kui Maailma maitsmise tänaval sai edasi liikuda üksnes trügimise meetodil, valitses vanalinna kitsukesel Studie tänaval vaikus ja rahu. Siia tänavale vist niisama juhuslikult ei tuldagi.

Üks kindel põhjus siia tänavale sattumiseks on seesama väike kollane maja. Hoovis asuv kunstigalerii ja tänavalt sissepääsuga restoran kannavad ühist nime Krebsegaarden. Lisaks proovivad nad ühendada kujutavat kunsti ja toidukunsti niisugusel moel, et restoranis pakutav toit on inspireeritud galeeris parasjagu eksponeeritavatest kunstiteostest.

Kõlab keeruliselt, aga toimib edukalt! Krebsegaarden on Tripadvisori Kopenhaageni restorani-edetabeli tipus.

Eesti moodne kunst ja MEKKi Moodne Eesti Köök olid Krebsegaardenis vaatamiseks ja maitsmiseks kogu festivali-aja jooksul. Ühel päeval lisasid omapoolseid emotsioone veel juurde muusikud Tuule Kann ning Jaak Sooäär.

Siingi toimus tunglemine, aga sootuks teistsugusel moel. Restoran täitus inimestega igal õhtul kohe, kui uksed avati. MEKKi peakokk Rene Uusmees pani kõige rohkem imeks seda, kui palju inimesed hea toidu pärast ringi reisivad.

Ja reisivad ka Eestisse. Mitmed laudkonnad, kes Krebsegaardenis Eesti toitu söömas käisid, olid kas just Eestist tulnud, või siis vahetult sinna sõitmas.

Sellel pildil ammutab äsja Krebsegaardenis kolme Eesti kunstniku (Meru, Navitrolla ja iseenda) näituse avanud Martin Saar oma järgmist inspiratsiooni Rene Uusmehe valmistatud suupistetest.

Olla toidukunstnik ei ole lihtne. Lisaks silmaga nähtavale, tuleb valitseda veel ka aroomi ning muidugi maitseid.

Kopenhaageni festival oli kõigile osalejatele Eestist väga positiivne kogemus. Järgmine festival on juba järgmisel aastal. Esimesed ideed, mida ja mismoodi teha siis, on juba sündinud!