Eiveres on mõistlik mõis

Üha rohkem mõisasid Eestimaal avavad taas oma uksed külalistele. Neid on suuremaid ja väiksemaid, uhkemaid ja vähem uhkemaid, paremas ja mitte ka nii heas korras. Aga nad on olemas ning annavad igaüks omal moel kordumatu elamuse Eestimaast.

Väike Eivere mõis asub Paide lähedal, mitte kaugel Tallinn-Tartu maanteest. Siiamaani peatuti sealkandis peamiselt auto tankimiseks. Aga nüüd on õigem autole üldse ööjagu puhkust anda ning endale kinkida elamus, mille sarnast varem ei olnud Kesk-Eestis võimalik saada.

Eivere mõisas on väike, viie magamistoaga hotell. Pole tähtis, kas ülejäänud toad on hõivatud või vabad. Unikaalne mõisaomaniku-tunne üheks õhtuks ja ööks on garanteeritud.

Vähe on Eestis mõisasid, mis on ennistatud sõna otseses mõttes mõisaomanike oma kätega. Eivere on niisugune. 

See tähendab, et mõis ei ole omanikele ei äriprojekt ega ambitsioonide realiseerimine. Mõis on üks osa nende elust. Seepärast on Eivere mõistlik mõis, kus kõik on loomulik, lihtne ja nii algupärane, kui võimalik.

Otse loomulikult käib mõistliku mõisa juurde oma väike mõisamajandus loomade ning juurviljakasvatusega. Esimene põlvkond Eivere lambaid siin pildil on rohkem pereliikme, kui mingis muus staatuses. Eivere suurim omapära on väike mõisapood, kust saab kaasa osta mõisa omi tooteid. 

Kõige suuremad ruumid mõisas on kasutusel söögisaalidena. Grupiturism ja grupimenüü on ühe väikese mõisa puhul ehmatavad ja enamasti eemalepeletavad mõisted. Aga mõisa on vaja majandada ka siis, kui see suures osas on oma kodu.

Väiksemateks ja suuremateks tähistamisteks sobibki Eivere mõis kõige oivalisemalt. Aga täiselamuse saavad ikkagi need, kes Eiverre jäävad kasvõi üheks ööks.

Väikeses mõisas osatakse vajadusel ka mõelda väikeselt. „Grupi” suurus algab kahest inimesest. Mida pimedamaks lähevad õhtud sügisel ja talvel, seda suurem on tõenäosus, et terve mõisa külalisteosa võibki olla vaid kahe inimese päralt.

Siin see „hirmuäratav“ grupimenüü ongi. Oma aia saadustest mõisahärra poolt isiklikult keedetud supp. Soomlasest mõisahärra Janne Lahti peab ise suurema osa mõisas vajaminevatest ametitest.

Kuigi meil Eestis on olemas isegi vanasõna olemas selle kohta, et niisugused inimesed ei tee ühtegi nendest ametitest hästi, lükkab juba põgus jutuajamine Jannega vanad tõekspidamised ümber.

Kuigi mõis on tema perekonna käes olnud vaid seitse aastat, mõtleb ja tegutseb ta nii, nagu oleks see mõis kuulunud tema sugukonnale aastasadu. 

Oma lihtsate toitudega tõestab Janne Lahti veel kord, et kokk ei pea olema elukutse, on hoopis parem, kui see amet on elustiil. 

Pärast paari roa maitsmist, kaob „grupimenüü” hirm sootuks. Jah tegemist on kõige levinumate roogadega mistahes söögikohtade menüükaartidel. Vahe on selles, et Janne teeb süüa samal moel, nagu ennistas mõisa. Ehk talle omasel personaalsel moel.

Muidugi sobiksid Eivere lauale sama ideaalselt Eesti kõige paremate kokkade kõige peenemad road. Aga siis oleks tegemist ühe teise Eiverega, mille kohta ei tikuks ütlema, et see on üks mõistlik mõis.